Hernekasvatus on Eestis kahe viimase aastaga plahvatuslikult suurenenud. Seetõttu olid tänavu viljelusvõistlusel ka hernepõllud. Esimene hernerekord püstitati mere ääres Kablis.
Kuigi tänavune kehv vilja-aasta andis pikalt põhjust oletada, et rekordsaake ei tule, läks teisiti. Uue rukkirekordi püstitas Savikoti Agro agronoom Tuuli Vaarak rukkisordiga ‘Brasetto’, saades saagiks 10,4 tonni hektari kohta. Viljelusvõistluse ajaloo esimese hernerekordi tegi aga Kabli viljakasvataja Mihkel Vainula tulemusega 6,6 tonni teri hektarilt. Hernesort oli ‘Astronaute’.
Uus rekord, uus kultuur, uus piirkond ja uus mees – kõik need märksõnad kehtivad Mihkel Vainula kohta.
Üks päev hernekoristuseks
Kevadel kutsusid viljelusvõistluse korraldajad põllumehi võistlema kõikide kultuuridega, sealhulgas oa ja hernega. Reegel oli, et võistlusse võetakse kõik viljad, mida on pakutud vähemalt kolm põldu.
Oa võistlusest asja ei saanud, sest oli ainult üks julge pakkuja. Hernega astus võistlustulle aga tervelt viis kasvatajat. Parima saagi sai OÜ Helgi ja Pojad esindaja Mihkel Vainula – Tihemetsa haridusega isemõtlejast põllumees, kes kasvatab seemnevilja. Hernest on ta kasvatanud palju aastaid ja tänavugi on seda maas 150 hektaril. Viljelusvõistlusele tuli mees esimest korda.
“Mul oli madal hernes, aga herne puhul pole ilu tähtis – ega ilu saaki anna,” ütleb Vainula. Tema tarkus on see, et herne puhul on oluline stabiilsus: ühtlane taimik ja 10–12 kauna iga taime küljes annab kõige parema tulemuse.
Teine oluline asi on õigeaegne koristus. “Üks viga, mis hernega tehakse, on see, et vaadatakse – täna on ilus ilm, võtame nisu ja lükkame hernekoristuse edasi, sest väga sageli langeb herne ja talinisu koristusaeg kokku,” räägib Vainula. “Tegelikult tuleb hernes ära võtta siis, kui ta on valmis! Muidu, eriti kui kuivad päevad vahelduvad vihmastega, ta lamandub. Kui hiljaks jääda, ei saa teda enam kätte, vikat ei lõika läbi.”
Ka oma herne koristas ta õigel päeval. Tänavu oli selleks 10. august. “Siis hakkas just vihmaperiood peale,” meenutab viljakasvataja. “See oli üks kuiv päev vihmade vahel. Järgmine päev tuli jälle vihma ja siis oli hernekoristuse aeg otsas.”
Kuigi hernekasvatus on tal pea igal aastal sujunud äpardusteta, ei pea ta end selles osas veel eksperdiks.
“Herne kohta oleks vaja palju rohkem infot,” tunnistab mees. “Hernekasvatajaid on vähe ja nõu pole kelleltki saada. Eriti tähtis oleks teada, kuidas võimalikult kõrget kvaliteeti hoida.” Et seeme maksimaalselt kvaliteetne oleks, on Mihkel Vainulal plaanis järgmine investeering – tipptehnoloogiaga töötav sorteer, mis eraldaks nii vale kujuga, poolikud kui vale värvi herned. “See on kallis ja väikese jõudlusega, aga vajalik,” ütleb ta.
Mereäärne põllumees saab hernekasvatusele pühenduda seetõttu, et talivilja ta eriti ei kasvata. Häädemeeste kandi põldudel, mõni kilomeeter merest, saab tema sõnul paremini kasvatada suvivilja ja rukist.
“Meri hoiab soojust ja taimel pole enne tugeva külma tulekut võimalik karastuda. Seetõttu võtab külm siin talivilja ära,” selgitab põllumees. “Ja üsna sageli meil ei ole ka lund.”
Nii kasvatabki ta suvinisu ja -rapsi, hernest ja uba, varajast otra, toidu- ning söödakaera.
Häädemeeste kandi põllud on Vainula selgitusel merepõhi, kust meri viimasena taganes. Mullad on seal õhukesed, huumuskihti vast 15 sentimeetrit. Ja samas on põllud täis suuri kive. Vainula on neid sadade kantmeetrite kaupa põllust kopaga välja kaevanud ja oma ettevõtte südameks oleva Kabli restaureeritud kuivati juurde hunnikutesse vedanud. “Igal aastal korjan 500 tonni kive,” on mees rehkendanud.
Mihkel Vainula on oma mereäärsetelt põldudelt välja kaevanud tuhandeid tonne kivirahne.
Tõsi, osa kivihunnikuid, mis siiani veel põllumaa sees, peavad nüüd sinna paika jääma – praegune Euroopa põllumajanduspoliitika käsitleb neid nn rohestamise nõudest lähtuvalt ökoaladena. Et lindude, liblikate ja kimalaste (kelle kasutada on loomulikult ka sealtkandi arvukad rannaniidud ja merd ning Tallinna–Pärnu trassi ääristavad metsad) populatsioon ikka säiliks.
Et huumuskihti kasvatada, on Vainula leidnud täiesti oma tee. Nimelt kasvatab ta mesikat. Esimesel aastal varase odra allakülvina, teisel põhikultuurina. Teisel suvel kombainib ta mesika ära. Osa seemet säilitatakse oma tarbeks, teine osa läheb koos kuivatiprahiga katla kütteks. Õli kasutab ta vaid selleks, et temperatuur stabiilsena hoida. Pärast seemnekoristust künnab jäägid sisse ja nii saab muld teatud koguse (haljas)väetist juba kätte.
“Mesika juur läheb poolteise meetri sügavusse mulda ja toob sealt vajalikud ained mulla ülemisse kihti tagasi,” toob mees välja mesika veel ühe eelise.
Teenuse eest saunaõlled
“Ema on meie pere ainus agronoom,” põhjendab Mihkel Vainula, miks ta nimetas ettevõtte OÜks Helgi ja Pojad. Helgi teine poeg on Jaanus. Tema ja õemehega koos vilja kasvatataksegi.
Nii masinad, maad kui kuivati on soetatud ajapikku, kahekümne aasta jooksul. Ja just niisuguses järjekorras.
Masinad osteti laenuga selleks, et hakata teenust tegema. “Saunaõlled sain selle raha eest kätte, mis teenustest tuli,” ei pea mees seda tagasi vaadates heaks äriks. Majanduskriisi ajal kukkusid teenused ära ja maad jäid sööti. Neid söötis maid hakkas pere siis üles ostma. Nii on nüüdseks laienetud 750 hektarini ja rohkem Mihkel Vainula ei taha ka – siis ei käiks jõud enam üle.
Seda enam et ta tahab võimalikult palju kasvatada seemnevilja. Keskmine kogus on 1700 tonni seemnevilja aastas. Ja kui just seemneks ei lähe, siis toiduviljaks on ta oma saagi peaaegu alati müüa saanud.
Seemneviljaga tegelemine annab lisaks kasvuperioodile tööd ka pooleks talveks. Vili tuleb korralikult kuivatada, hoolikalt sorteerida ning pakendada. Mullu osteti ka veoauto, et seeme ostjatele ise koju kätte sõidutada. Ka kodumaja on ehitatud sinnasamasse kuivati juurde.
“Ma pole kunagi tahtnud müüa prügi, viletsat ja kopitanud vilja,” ütleb Vainula. “Nii saabki seemet kasvatada.”